Still here

8.juuni

Nii tänase päevaga on meil nüüd seis selline, et me oleksime pidanud juba esmaspäeval minema hakkama aga nagu eelnevalt mainitud siis tekkisid igat sorti takistused.
Nüüd anname endast kõik, et homme minema saada.
Ei ole ka see lihtne, sest jah saime oma ravikindlustuskaardid kätte, Marta sai oma koolivahetuse tehtud ja passi pole enam niiväga vaja, sest Rootsi ja Norra jätsime oma plaanist ajalistel kaalutlustel välja.
Muidu oleks tõesti kõik korras AGA esimene sihtpunkt Berliin. Kui nüüd täiesti aus olla on meil seal koduga natuke pahasti. Nagu ka hetkel juba mujal aga reaalselt ,kui me homme hommikul minema hakkame ja kunagi Berliini lähme siis me lihtsalt seisame seal keset linna, sest meil pole kuhugi minna.
Sounds fun .
Nüüd üritame meeletu tempoga pakkimise ja hüvastijättude vahepealt endale mingit pesa sinna leida.
Loodan siiralt, et saame homme startida .
Niigi on see kõik liiiga kaua edasi lükkunud ja kui me kohe ei lähe jääb meil esiteks väga vähe aega teiseks võib meil kogu värgist kopp lihtsalt nii ees olla, et me ei viitsigi enam minna.
Selliseid lowpointe on meil juba olnud, kogu orgunn on tõeliselt närvesööv olnud, siiani oleme veel vastu pidanud , parem oleks, et lõpuni vastu peame.

Ja midagi positiivset ka lõppu :
Hääletasin eile kiilist-järvele ja mees , kes mu peale võttis küsis niisama , et noo mis siis suvel plaanis ja nii. Ütlesin, et tahaks ülehomme sõbrannaga eurosse trippima minna ...
Seejärel kurjakuulutav küsimus ..
"Häälega?"
"Noo jah, häälega ja kahekesi "
Ootasin juba seda millal ta sügavalt shokis on ja hakkab seletama, et me oleme ikka äärmiselt suitsiidsed inimesed ja täiesti segased aga minu üllatuseks :
"Päriselt?! Tublid tüdrukud! Muidugi minge tehke ära, see tuleb kõva seiklus, ma käisin ise ka kunagi nii , väga lahe oli. Emotsioonid need jäävad . "
Ja mu väga halvast päevast oli hetkega jäänud alles vaid päikesepaiste ja ilusad mõtted.
Midagi nii lihtsat nagu ainuke üdini positiivne emotsioon suudab tuju lihtsalt lakke lüüa :)