Friday, January 28, 2011

The last one .


Järelsõna.

See on kohustuslik.
Sellisel reisil peab olema järelsõna.
No ma olen täiesti pahviks löödud.
See trip oli üle ootuste hea. Nii palju tuli seda edasi lükata ja lõpuks hakkas meile endalegi tunduma, et me ei jõuagi sinna kunagi. Kuni ühel pühapäeval, me lihtsalt lubasime, endale, et davai homme lähme ja olimegi esmaspäeval endalegi ootamatult pärnu mnt'l sildiga " Riga " .
See ei olnud viga. Sel hetkel küll mõtlesime, et mida me teeme, meid kindlasti röövitakse, äkki isegi vägistatakse, kuhugi meil minna pole. Hea kui üldse tagasi jõuame.
Aga uskumatu on võõraste inimeste headus. Ma ei jõua eales ära tänada kõiki neid inimesi kes meid terve tripi jooksul aitasid ja neid oli niii palju !
Õnneks tuli meie Belgia väikevend augustis nädalaks eestisse niiet saime talle vähemalt üritada samu elamusi pakkuda. Ja talle väga meeldis siin .
Siiani suhtleme mõne inimesega kellega tripil tutvusime .
Ulmelised elamused.
Kui tagasi jõudsime siis ei loobunud me muidugi oma voodist päris pikaks ajaks. Ja sel ajal oli meie põhiline emotsioon " Ei kahetse, aga uuesti ei läheks" . Nüüd 6 kuud hiljem mõtlen küll, et kui teaks, et Murphy seadusekohaselt läheks teine selline trip aia taha ja ma ei taha seda elamust kuidagi rikkuda, siis läheks küll uuesti.
Kuid maailm on lai ja on veel palju alasid mida vallutada. Siiski järgmine kord oleks hullult kena hotellides ööbida :D
Iseseisvust õpetas see asi küll kõvasti. Kui Sul on ikka ainult 1 inimene kellele loota, kes Sinu eest hoolitseb ja kelle eest Sina hoolitsed siis on keeruline mitte üritada anda endast parim, et turvaliselt kunagi tagasi jõuda.
Ja mash. Kui temaga oli võimalik kuidagi veel lähedasemaks saada siis me saime sel tripil veel lähedasemaks. Ja ma olen NIII NIII rahul, et me just mashaga kahekesi läksime. See oli kõige õigem valik üldse.. me vist ei läinud korralikult tülli kordagi.. kuu aja jooksul , mis me iga päev iga tund koos olime. Paar nääklemist ja vasturääkivust ja kõik. Ta on imeline !
Ja kui ma usuks jumalasse või millegisse sellisesse siis ma tänaks teda elu eest selle eest, et me õnnelikult ( ja oleme ausalt : nii kuradi hästi ) koju jõudsime !
Seda ei anna kirjeldada. Sõnu jääb lihtsalt väheks.
Aga ma soovitan seda absoluutselt kõigile, kes vähegi kunagi selle peale mõelnud on !
See oli ja on : Trip of a lifetime.
Midagi mida lapselastele rääkida.

See aasta siis häälega Siberisse ? Kas jah Mash ? :D


Pluss : aitähh, teile kõigile kes te virtuaalselt meiega kogu reisi kaasa tegite, kuigi ma reisi teise poole avaldamisega pool aastat venitasin. Loodan, et oli huvitav lugemine.


Hüvasti !

We love u Jason !!!!






Niisiis, jäin sinna kus me just hotellist lahkunud olime ja end hääletama seadsime.
Võtsid meid siis peale mingid araablased, ütlesid, et nad võivad meid monacosse viia, vahepeal viisid meid veel kuhugi imelikku araabia kohta sööma, kus kõik oli rõve ja lõpuks jõudsimegi monacosse. Nad tahtsid meid väga kasiinosse kaasa võtta, lubasid raha anda ja mida kõike veel teha aga meie koduigatsus ei lasknud meil enam kuhugi minna.
Hääletasime keset Monaco linnriigi bussipeatust , kuni mingid väiksed tüdrukud meile puhtas inglise keeles ütlesid, et kas me ikka teame, et hääletamine on Monacos keelatud?
Ei me ei teadnud, mõtlesime miks ment meile näppu viibutas.
Nojah. ok.
Läksime siis sealt pärast mõnda tundi bussi peale, sõitsime umbes 7 km ja olimegi Itaalias. Mingis uberikus linnas.
Jube. Sealne hääletamine oli katasroof , keegi peale ei võtnud ja jälle olime keset linna..
valgusfoori kõrval lihtsalt. me olime juba jälle Anywhere sildi välja võtnud suurest masest.
Ja siis lõpuks.. vaatan.. mmm ilus auto, hull tümm käis sees. Ja vaatan edasi, jääb seisma:O
Jooksin sinna, välja tuli noor nigga, jumala õnnes ja rääkis puhast inglise keelt. Naeris tükk aega meie sildi üle ja küsis siis kuhu me minna tahame, ütlesin, et Genova oleks super.
Ta ütles, et just tuli sealt aga noo pohh, ma viin teid ära.. lihtsalt 200 km teise suunda ..
Kutsusin siis marta ka ja istusime autosse. Rääkisime maast ja ilmast , saime teada, et Ta nimi oli Jason Maynard ja ta oli USA sõdur, kes elas Lõuna-Saksamaal baasis. Täiega lahe vend tundus, mega houmi ja muidu tore. Ja auto oli tõesti ilus.
Olime umbes 10 min sõitnud kui ta järsku ütles " Ou, mul tuli üks segane mõte, ma pean kinni pidama, et mõelda korra " , hetkeline paanika küll valdas meid aga saime sellest kohe üle kui ta oli korra mõelnud ja siis küsis : " Kuulge, kui kaugel see Eesti täpselt on ? "
Ma ütlesin, et 3000 km siit.
Ja Jason " Kuulge... teate, mul on puhkus siin veel 5-6 päeva... Ma viin teid ära ! "
Me olime lahjalt öelda SHOKIS!
Päriselt või ?! oli meie ainuke küsimus järgmised pool tundi.
Ja ta mõtleski seda päriselt.
Trippisime temaga õhtuni, käisime söömas, ta maksis kõik kinni.
öösel kui ta juba väga tudune oli võttis meile 5 tärni hotellis suure toa, lasi meil seal kahekesi mingi aeg olla ja hiljem läks oma lisavoodisse tuttu. Me olime lihtsalt eufooria piiril.
Suur tuba, telekas, suuuur voodi, päris vannituba. oeh.. see tundus jällegi liiga hea, et olla tõsi aga Ei, see OLI tõsi !
Ja Jason oli endiselt täiega hõumi, mitte mingit teksti ka selle kohta umbes, et oo te olete ikka päris lahedad, et dav , teeme pulli vms.
Hommikul jätkasime trippi, käisime Itaalias Como järve ääres, seal puhkasime jalga, imetlesime piltilusat vaadet ja otsisime George Clooney suvilat :D
Kogu selle päeva sõit, alpides, oli imeline.. Oleksin võinud igaveseks lihtsalt sinna autosse sõitma jääda, ,šveitsi kosed ja kaljumäestikud, austria alpid.. oeh.. lihtsalt breathtakeing!
Jason söitis pool ööd, lõpuks tudusime kõik kuskil parklas natuke aega autos..
Mul oli hommikul küll millegipärast MEGAsitt olla ga päevapeale vist läks üle..
sõitsime veel ja veel.. ja natuke veel..
Lõpuks olime juba suures lõputus Poolas.
Siis sõitis Jason juba terve öö, ja hommikul oli juba Leedu.. ja Läti ... ja kodu oli niiii lähedal..
Ja jumal see hetk kui me Eesti piiri ületasime oli vapustav.
Ja ei läinud kaua kui ma avastasin, et olen reaalselt kiilis, oma maja ees.
Ja tõesti see oligi niii !
Ma olin kodus! KODUS! üle kuu aja lõpuks . Home, sweet home !
Ta reaalselt tõi meid majaettee äraaa!
See mees oli tõeline ingel. Ja meie reisi teine unistus oli, et mõtle, kui keegi eriti normaalne meid lihtsalt koju ära viiks, ei oleks mingit rekkadega trippimist kuskil poolas ja veel sadu magamata öid ja kõike seda. Ja nii juhtus ! Ja paremini veel kui meie unistustes!
See oli ime !
Emotsioonid mida me Jasoni vastu sel hetkel tundsime olid kirjeldamatud.
Kui ma olin koju paigutatud sõitis ta martaga , masha juurde mustakale.
Õhtul käis mash oma emmega talle veel linna näitamas ja Jason veetis öö seal ja lahkus hommikul vara vara, et tagasi Saksamaale sõita.
Ja meie.. meie tudusime lõpuks ometi oma pehmes voodis.
Selline mees siis.

Mida ? Kust te tulite ?






Eelmises postituses jäin sinna kohta kus hakkasime nice'st kuhugi suunda kõndima , lootuses mõne suurema teeni jõuda.. Noo leidsime lennujaama.. Oo ilus oleks elu olnud, kui meil oleks ka lennupiletid olnud aga ei, ka tagasi pidime hääletama. Teel läksime veel Mister Pizza'sse , ausalt ma pole mitte kunagi nii suurt pizzat näinud !!! ISOOOOO ! Awesome. Täiega tahaks seda praegu.
Igastahes. söödud, joodud , kõmpisime edasi.. Päike oli juba loojumas kui ühte petrol stationit ründasime, et vetsu saada. Neil seal ei olnud sellist luksust aga mingi tüüp kes tundus nende tuttav tahtis meid sealt eest kaasa võtta, et linnast välja, teele viia. Järsku ilmusid eikusagilt välja kaks tüüpi, üleni valges ja kohe kindlasti mitte lõunprantslased. Hakkasid ajama, et ärge minge temaga kaasa, ta on halb. Lõpuks me ei läinud. Ajasid midagi edasi, meil oli kopp ees igasugustest tüüpidest juba niiet suhteliselt ülbed olime nendega, aga lõpuks siiski tähelepanu koondus, kuna nad rääkisid väga head inglise keelt. Lõpuks andis üks vend( pikemal vaatlusel tuli välja, et hawaiilt pärit, tegi seal äri lihtsalt, Kitesurfing ) meile raha, tuli välja et nad olid äärmiselt mures meie saatuse pärast, sest me rääkisime neile, et tahame nüüd koju tagasi hääletama minna. Siis ütles Mango, nii Hawaii vend ennast nimetas, et tulge meie hotelli, see on siin lähedal , me võtame teile eraldi toa ja maksame kinni, lihtsalt , et te välja puhkaksite ja hommikul minema hakaksite. Nad olid väga mures, et me pimedas trippida tahame. Ilmselgelt oli see kuidagi liiga hea, et olla tõsi aga läksime kaasa, et chekkida mis värk on. Mingi kamm oli sellega, et me pidime ühe vennaga hotelli ukse ees ootama kuni teine meile tuba ostis. Tundus kahtlane, aga tuli välja paberiga kus oli meie toa number, ukse kood ja oli näha, et tuba on makstud. Läksime ülesse. Tänasime neid ette taha ja nad ütlesid, et kui tahame siis võime hiljem nende tuppa minna, niisama juttu ajama või midagi. Seda muidugi ei juhtunud. Kohe kui enda tuppa jõudsime ladusime kõik toolid, kotid ja kõik muu ukse ette, vaatasime kõik kapid, voodialused ja muu läbi ning alles siis istusime maha. U know what they say.. if something seems too good to be true, it probably isn't true. Tahtsime poodi minna, et oma õhtu mõnnaks teha ja Hawaiilase antud raha ära raisata :) Oma kotte me sinna jätta ei julgenud.. Uksekood oli ikkagi paberil kirjas millega Mango rahulikult üksi välja tuli. Niisiis läksime alla receptionisse, rääkisime neile loo ära ja lasime neil endale uue uksekoodi anda. Süda rahul läksime poodi, ostime kõvasti nänni, liitrised desperadosed ja laimi :) Õnn oli meiepoolne.
Läksime hotelli tagasi panime ennast mõnusasti voodisse jõime despet, vaatasime telkut, rääkisime juttu, sõime ja olime lihtsalt meeltesegaduses, sest kogu reisi aja olime me unistanud, et mingi vend tuleks ja lihtsalt võtaks meile hotellitoa ja ei segaks meid rohkem kunagi. See hetk oli just nii nagu me kõik need unetud ööd salamisi lootnud olime.
Tegime igasugu pesemismänge. ärge mõelge nüüd midagi :D
Hiljem muukisime hotelli akna lahti.. Nagu ikka tuli hotelli aken ainult natukene lahti aga nii ei saanud kahekesi suitsetada. Niisiis kruvisime taskunoaga selle lahti ja volaa, ilusti mahtusime kahekesi aknalauale suitsetama :) Kuna me seal ka oma riideid pesime oli vaja need kuhugi kuivama panna. Toa nurgas olid riidepuud, need muukisime ka nii lahti, et kõik riideid ilusti sinna mahutada. Kellel nüüd tekkis küsimus, et kuidas kurat Sa inimene muugid riidepuud siis... ma ei oska enam sellele küsimusele vastata. :)
Mingi hetk läksime oma päikesest tulitavate õlgadega tuttu, et hommikul ilusti vara ärgata ja kodu poole tatsata. Kahjuks ärkasime me 3 min enne check outi, mille mahamagamine oleks tähendanud meil seda, et oleksime pidanud ühe päeva eest veel maksma. seekord siis ise. Niiet me tegime sellist turbot, et tundus ka endale uskumatu, kotid kokku, midagi selga ja minek.. akent me kinni keevitada ei jõudnudki..
Jõudsime kenasti enne koristaja tulekut välja joostud.. Mu südametunnistus ei lasknud lahkuda enne kui ma meie inglite ukse alt kirja sisse libistasin , kus oli muidugi tuhat tänuavaldust.
Leidsime ka väikse reisimise järgselt ühe kiirtee mis täitsa sinna suunda viis kuhu meil minna vaja oli, ehk itaalia.
Pakid maha ja hääletama !

Nice- kauaoodatud sihtpunkt






Seal me siis olime. Nice's
Nagu eelmise postituse lõpust võis näha olime me all alone keset nice äärelinna ja just uuesti elurõõmu leidnud.. hiljem järgi mõeldes oli see siiski kõigest üleväsimus :)
Sellest piisas , tuju oli hea, leidsime ühe pooleldi mahajäetud bensuka, vähemalt kinni oli.
Chillisime selleniuures kena tunnikese.. ehk isegi kaks , lihtsalt lollitades, lauldes, tantsides ja hüpates. Lõpuks võtsime ennast kokku ja otsustasime, et kui me midagi ette ei võta jäämegi sinna. Niisiis ootasime me, et mõni auto juhtuks mööda sõitma , et neil küsida , et which way on beach :)
Paar perveri edasi jäi seisma üks auto.. või oli see minibuss.. või oli see sedagi ? Sest me tõega imestasime, et see suutis neljal rattal püsida ja isegi liikuda.. sees oli üks papi.. noo mitte niivõrd papi.. 40-50 mees kelle nägu oli nii naeru täis, et me ei saanud aru kas ta silmad on kinni või lahti :D Ütlesime siis talle, et tere kuspool see rand on . Ta ütles, et oohh nunnukesed rand on umbes 5 kmi teisele poole.. Noojah.. õnn oli meiepoolne.. Õnneks ta ütles.. või okei. ütleme otse näitas ainuölt kätega, sest ta oskas küll vist ainult yes inglise keeles õelda, et viib meid ära.. Aga ta entusiasm oli nakkav, et olime isegi nõus ta päevi , aastaid, dekaade ja ehk isegi sajandeid näinud bussi ronima. Ühel hetkel küsis ta kuidagimoodi käte jalgadega vehkides, et mis me selle plaziga peale hakkame. Ütlesime, et me lähme sinna spati. Mees hakkas lausa hüsteeritsema. " Danger. plazh , kill , kill. Danger. No No , dangereuses ! Dormeo na plazhh ?!! No no ! " okei. Saime aru, me saame surma ja meid röövitakse , vägistatakse ja kõike muud kui me plazhi ehk randa magama lähme. Okei. andsime siis mõista, et meil muud varianti pole. Ta rääkis midagi Appartmentist , dormeost , endast ja plazh killist. Saime aru , et kutsub meid enda juurde.. kahtlesime. pikalt. tglt mitte väga.. väsimus oli metsik. ütlesime, et davai. Lähme. For real, ma ei läheks eestis 5000.- (või pean ma selle eurodesse arvutama? ) eest ka sellise vennaga kaasa aga sellisel tripil on mõtted hoopis teistsugused. Viis meid siis oma appartmenti.. Nunnu koht oli.. siuke künkane kesklinn. või no vb mitte kesklinna aga mustamäe vähemalt. armsad kortermajad, suured aiad, taimed igal pool. Nii korter siis.. jah.. bussis oleks võibolla parem olnud ja bussi olukorrast ma juba rääkisin :D Tal nimelt oli seal veel remont ka pooleli. AGA mida ma vingun , me saime oma toa. Rõduga. Kahjuks seises see selles, et rõdul polnud uksi ega aknaid ees, meie toal polnud ust, ehk seinagi mille küljes see olema peaks, see oli täis betoonitükke, tolmu ja ehitusprahti ning keset meie " tuba" oli külmkapp.
Külalislahke peremees lükkas külmkapi " kööki ", andis meile luuad kätte ja ütles : " Tehke omale tuba " ( ma ei hakka enam mainima, et ta ei öelnud midagi tegelikult, vähemalt mitte meile arusaadavas keeles, aga naeratusest piisas) . pühkisime siis betoonikamakad , tolmu ja muu sita seinte äärde, poiss viskas meile ühe suure räbaldanud madratsi alla.. kardan , et see võis ta enda voodi olla :) ütles Bonne nuit ja kadus . Ega siis midagi, magamiskotid lahti, noad ja pipragaasid kätte ja nii me siis sliipisime. ja ai kui hea oli sliipida. Hommikul ärkasime tüübi naeratuse peale, ta oli ennast ilusti meie rõdule sättinud ja jõi seal hommikukohvi. Päike paistis meile näkku kinni ja ärkasime üles. Ta viis meid veel randa ka . :) Oeh. Lõpuks rannas. LÕPUKS. Sinna me ju jõuda tahtsimegi . Nii väga nii väga. Kauaoodatud sihtpunkt indeed. Sebisime kuidagi oma kotid ühte lähedalasuvasse hotelli hoiule, selleks oli ka muidugi vaja pool juhatust kohale ajada ja mida kõike veel. Vahetasime riideid ja läksime randa. Issand kui hea. appiii. Vesi , lained. liiva ei olnud.. kivine rand.. sest liiva eest pidi maksma ja oma aedade vahel köidikutes passima. Ei olnud oluline, ilm oli nagunii pool vihmane, mitte et see meid palju häirinud oleks :D
Mõned tunnid mööda saadetud läksime oma kottidele järgi ning suundusime siis sööma. Leidsime ranna äärest ühe kena pizzeria, parkisime oma kottidega väliterassile, tellisime kohvi, pizzat ja spritet . nautisime seal pikalt. Üks hetk hakkasime arvutama palju meie arve tuleks.. Raha oli meil jälle vähe. Mõtlesime, et kurat palju.. unistasime kui tore oleks kui meid ära unustataks , kuna olime seal nii kaua olnud ja keegi polnud küsimaski käinud kas soovime midagi veel või kas tahame arvet, kuigi ettekandjad olid pidevalt õues. Lasime oma ülejäänud pooled pizzad kaasa pakkida ja istusime veel pikalt. Lõpuks mõtlesime, et tahaks arvet aga keegi ei võtnud meie silmkontaktiga vedu. Lõpuks tulime geniaalselt kurvale plaanile. Kõnnime lihtsalt ära. Keegi ei märka. Ausalt.. pikalt pikalt vaagisime oma mõtet. keegi ikka arvet ei toonud. marta ei uskunud, et me seda teeme. lõpuks tõusin lihtsalt püsti , ütlesin mashale, davai võta kott. Võtsime heasüdamlikult ka oma pizza kaasa, jätsin lauale veel dipi, närused kopikad ja trügisime oma kottidega sealt välja. Üritasime siis "rahuliku" sammuga lähima nurgani jõuda , kust edasi läks samm nii kiireks, et ise ka ei uskunud. Jõudsime kuhugi tänavate vahele, tundus turvaline . Tükk aega imestasime, et kas me tõesti suutsime külmarve teha. Kokkuvõttes tuli välja , et meil tegelikult ka ei olekski olnud nii palju raha, et arvet maksta. Niiet kahjuks pean ütlema, et see oli õige samm :)
Õhtul seadsime oma kotid uude hotelli, vahetasime riideid ja läksime istusime 3 despega kuhugi baari maha. Veetsime seal vähe aega, leidsime ka ühe venna kes ka eurotripil oli , aga üksi ja läksime kluppi. Klubi nimi oli " High " ainus mis seal High oli oli hind. Despe oli vist 8 eurtsi, võibolla isegi rohkem .Seal müüdi ka reaalselt 300 000 krooniseid pudeleid.. noo ma ei tea.. ja raffi oli seal nii palju, et tantsida oli pea võimatu. Kuna me nii kained olime oli see niigi üsna kurb. Paar koksi me kuskilt välja peksime, rääkisime raffaga juttu ja mingi hetk seadsime oma sammud kodu otsimise poole. Lonkisime lihtsalt mööda tänavat.. Mitte kuhugi polnud minna.. mitte kuhugi . Kõik käisid tänavatel käest kinni, suundusid oma hotelli, tuttu .. meil polnud mitte kuhugi minna.. meeletu koduigatsus tuli jälle..panime ennast lõpuks lihtsalt äärekivile maha.. kuhugi tee äärde, mõtlesimegi välja, et ega pole midagi jälle hääletama, aga seekord küsisime reaalselt inimestelt " ega te ei tea mõnda kohta kuhu magama minna ? " :D Ühesõnaga rõhusime südametunnistusele . Pärast pikka pervertide äraajamist jäi seima auto kus oli 3 türklase näoga tüüpi.. lõpuks oli üks neist nõus meid enda juurde võtma. Vot siis me kahtlesime. Muud ei jäänud üle. lootsime ja läksime kaasa. Tüübi korter oli kena, nad veel võtsid seal paar jooki , me jõime niisama jääteed ja olime lebos kuskil nurgas. Lõpuks läksid teised ära ja omanik andis meile oma suured särgid ja korvpalli püksid ja pani meid diivanile tuttu. Nii hea oli tududa. jälle. Hommikul saime veel dušši alla minna ja siis viis ta meid ranna juurde tagasi . sõime midagi , võtsime oma kotid hotellist ja vedasime ennast randa.. päike oli soe.. vesi oli jahe.. ilm oli ilus ja leidime isegi mingi koha , kus kruus-liiva eest raha ei küsitud.. vedelesime terve päeva rannas , pärast läksime ranna äärde parki, võtsime paar despet , ostsime jäätist ja lihtsalt istusime seal pargis palmi all. täiega mõnna oli. Ausalt. hea. rääkisime lihtsalt juttu ja vaatasime ringi.. See vist oli mingis mõttes esimene hetk kus meil oli aega, nii, et polnud vaja kuhugi minna või hääletada või põgeneda , või polnud mingi ajapeale run kuhugi vms. Lihtsalt aeg nautida. Olime jõudnudki sinna kuhu tahtsime. See oli hea tunne.
Õhtul läksime veel sööma , jalutasime linnapeal ja töllasime niisama. Hiljem istusime kuskil hotelli ees, lootes, et ehk keegi võtab meid kaasa.. ei võtnud..
Niisiis me hääletasime. " Tere, Ega te ei tea mõnda kohta kus magada saaks ?" . Meid võttis peale üks vend. hull kapp aga lühem kui meie . Ta auto oli niiii sitane.Jällegi. meil ei jäänud muud üle. Ma nii lootsin, et ta kodu on paremas seisus. Ma eksisin. Rängalt. Jõudsime ta korterisse. Kohe kui uks avanes lõi vastu lihtsalt haisupilv. Seee oli kohutav. Hakkasin papusi jalast võtma, nägin papuriiulit, hakkasin siis plätusi sinna panema, aga jumal. See mis mulle vastu vaatas oli hunnik sitaseid ja haisevaid sokke. Ma panin papu ruttu jalga tagasi ja läksin tuppa. Istusime mashariga diivani äärele ja lihtsalt vaatasime. Ühetoaline korter. väga ühetoaline, köök oli ka samas nurgas. Tal oli kunagi vist klaaslaud olnud.. nüüd oli see igapidi murenenud , ja nii retsi tolmukihi all, et klaasist läbi näha ei olnud lihtsalt võimalik isegi parima tahtmise puhul. Ülejäänud korter , või noh tuba, oli nagu venelase hütt, hästi palju vidinaid kõik üksteise otsas. Palju medaleid.. karikaid.. aga kõik tolmukihi all. Saime teada, et ta oli tai poksija vms..Null englishit muidugi. Aga ta väga tahtis meiega suheleda, niiet kuigi me olime megaväsinud pidime me temaga tükk aega veel google translatori abiga chattima, missiis , et me ei saanud aru mida ta räägib ja ta ei saanud aru mida me räägime , aga äärmiselt entusiastlik poiss oli.
Lõpuks saime ta diivanile tuttu.Ofcourse oma magamiskotti ja noad käes.
Hommikul ootas meid hommikusöök . Saime aru , et ta oli poes käinud. värsked saiakesed ja kohvi olid laual.. aga see ümbrus oli nii jube, et raske oli midagi suhu panna. Viisakusest ajasime midagi sisse ja jätsime hüvasti. Läksime otse randa see pidi olema meie viimane päev Nice's. Veetsime päeva veel rannas, et sutsugi päikest veel saada ja õhtul hakkasime kuhugi suunda kõndima...

Nimes oleme meeeeee !




Kuna aega on meie tripist möödunud juba hullumeelsed 6 kuud siis ma lihtsalt üritan anda endast parima ja tuletada meelde nii palju kui tuleb, kuigi ilmselgelt on mul hetkel detailidesse laskuda äärmiselt raske. Õnneks pole ma seda ka üheski eelnevas postituses teinud, sest üldiselt oli meil reisil nii kiire pidevalt, et ei jõudnud.

Nii , ma nüüd küll räägin minevikuvormis aga reisi lõpp oli nii ulme, et ma pean üritama vähemalt kuidagi selleni ka jõuda. Lihtsam oleks kui mašh oma "hiilgava" ärajoodud mäluga mind aitaks praegu... Aga tibu on tööl , teenib meie perele leiba lauale.

Nii viimati olime siis linnas nimega Nimes. Just see väike linnake. Jah, kirjutasin viimase asjana vist lõuna-prantsusmaal, et tahame ruttu ära minna, sest mu ahistaja ehk meie majutaja pidi kell 5 koju jõudma. See ei õnnestunud. Kui ma saatsin sõnumi, et tahame lahkuda , tuli ta varem koju. Ei me ei saanud minna. Nad tahtsid meiega veel olla. Sel õhtul läksime vist alexi ja aziziga, jah need olid tüüpide nimed. Ja Aziz Baba on ka päris nimi :D. Anyway. Jaaa läksime alexi autoga sööma. Tahtsime niii nii väga KFCisse minna, sest mash polnud seal käinud. Läksime sinna, kohe kui aru saime, et nad maksavad võtsime kõike kus kana sees oli ehk KÕIKE. Reaalselt me poleks terve päevaga ka jõudnud seda kõike ära süüa. Pugisime niipalju kui vähegi magu lubas, või lõpuks ka ei lubanud ja läksime jalutasime väheke linna peal. Nad näitasid meile vaatamisväärsusi ja rääkisid midagi mida me ei kuulanud.
Järgmise päeva lahkumise plaanid ei olnud ka just edukad, päeval käisime seal pubi-kohviku vahepealses asjas despet joomas ja chillimas. Neil oli seal tööl üks sõbrants, kes oli pärit peterburist ja üliõnnelik, et nägi kodulähedast raffi :) Tõi meile tasuta despesi.. kuigi ma kahtlustan, et aziz vist siiski lõpuks maksis nende eest. Ei , meid ei huvitanud. Kammis päris kergelt.. Soe kliima ja ega despe just 2,0 vol'i ka pole... hea oli. mõnna.
Talusin ühe õhtu veel azizi ahistamist , selle aja jooksul jõudis ta mind ka endale naiseks paluda ja igatpidi enda juurde elama kutsuda. Pärast magamata ööd ( sest ma reaalselt magasin marta seljas, et sellest tüübist võimalikult kaugel olla, aga ta siiski siiski suutis kogu öö rääkida kui imeline ja tore ja midakõike veel ma olen.. oma megavigases inglise keeles. Õnneks ma ei saanud poolest jutust aru. ) läks tema õnneks tööle ja meie ta 2 sõbraga mäkki. Söödud, joodud pakkisime kodus asjad ja ootasime azizi ära, et alex meid autoga tee äärde viiks.. Noo seda ei juhtunud. Läksime jala. Meie martaga ees ja kotikandjad taga. Tee ääres jätsime hüvasti ja panime ülesse sildi " Nice " . Kaalusime kaua kas kirjutame alla " car " ka :)
Lõpuks saime mingite itaalaste rekka peale. Tundusid sõbralikud ja toredad ja me olime päris kaua juba tee ääres hooranud niiet läksime peale.. Sõitsime pikalt. ma istusin kõrval ja mash koos ühe itaallasega istusid taga nö.voodi peal. Jama oli selles, et nad oma VÄGA vähese inglise keelega seletasid, et tglt tohib rekkas ainult 2 venda olla niiet iga kord kui tuli teemaksu punkt ( seal pidavalt mendid tihti olema , ühtegi me küll ei näinud aga see selleks) tõmmati martale ja rõvedale italianole kardin ette, ning iga kord kui kardin eest ära lükati oli tüüp mashale natuke lähemalt liikunud ja masha silmad olid iga kord natuke suuremaks läinud. Viimasel korral kui kardin ette lükati üritas roolis olnud rekkavend mul vist käest kinni võtta või midagi. Õnneks on rekkas istmete vahed nii suured, et ta käsi ei jõudnud mu lähedalegi ja ma teesklesin õndsalt, et ma ei näe midagi ja ei saa millestki aru. Siiski kui kardin eest tõmmati oli tagumine italiano juba martal peaaegu süles ja marta nägu kirjaldas äärmuslikku õudust ja disgusti korraga. Siis hakkasime kiirelt söögipausist rääkima. Õues oli juba pime.
Meid viidi teeäärsesse rekkaparki.. seal oligi mingi väike piknikunurk , laua ja pinkidega..
Me ei oodanud muud kui kiirnuudleid ja vett aga saime aru, et itaallased tõesti hindavad toitu kõrgelt. Rekkamehed keevitasid pikalt toitu ja kui me lauda istusime ootas meid pasta- reaalsed spagetid, mingi bolognese kastme väga lähedane sugulane, igasugu lehtedest salat ja lavašš , kõrvale pakuti reaalselt head punast veini . Nagu romantiline õhtusöök vabas looduses, kui välja arvata italyd. See oli ikka päris ilus.
Juba varsti jõudsime Nice'i . Palusime, et nad meid kuhugi randa viiksid, et me tududa saaks. Nad ei lasnud ennast sellest häirida ja ajasid edasi oma teemat, et me ikka nende rekkas magaksime. Meil pole ju kuhugi minna jne. Küsisime siis, et kuskohas , teil on ju 2 voodit. vastus " Noo üks magab ühe kaisus, teine teise :) " seda muidugi käte ja jalgadega seletades ja hullumeelselt itaaliakeeles juurde sogades. Selle diiliga me ILMSELGELT ei nõustunud. Selle peale pandi meid suvalises kohas nice äärelinnas maha ja öeldi, et rand jääb 5 km'i sinna poole, hakake minema. Pm visati kotid järgi ja sõideti minema. Vot kui kena.
Ja sel hetkel oli ka meie reisi kõige suurem kaotud.. meie Berliini silt jäi rekkasse ..:( Kui rekkast välja saime, tabas meid mõlemat kohutav mase. Me olime väga lambis kohas, magamata , tujud pahad, berliini sildi kaotamine mõjus meile kuidagi eriti rusuvalt ja üleüldse oli kõik halb.
Kõndisime üksteise järel nö. ranna poole.. kotid järgi lohisemas ja silmad maas, täielikus vaikuses.
mingil hetkel jäi masha kotiga traataia külge kinni ja kui ta oli juba kaks minutit järjest ropendanud ei saanud me enam oldud , kukkusime meeletult naerma, kallistasime ja nutsime/naersime segamini üksteise õlal ...
Nice stooriga jätkan järgmises postituses, et liiga pikaks ei läheks.. Ooota.. pilte peaks ka panema. muidu on igav. Et te ikka trackil püsiksite :)

Monday, October 4, 2010

Annan lubaduse

Me ei ole surnud, me oleme täiesti kodus.
Tripi lõpp oli lihtsalt üle ootuste, üle unistuste ja üle kõige üldse mis olla sai.
JA ma luban, kui ma üks hetk leian aega siis ma kirjutan lõpu ka ära !
jaaa järelsõna.
aitähh teile , kes te meile kaasa elasite.
it really was a trip of a lifetime :)

Thursday, July 29, 2010

22rmusest 22rmusesse hetked Pariisis









Niiisiis j6udsime Pariisi kell 23:30 tahtsime oma kotte train stationisse 2ra viia, sest oli laup2ev ja tahtsime ise Pariisi klubisi avastama minna.
Tore oli aga see, et avastasime, et kapid olid 23;15 kinni pandud...
Otsisime seej2rel ylesse train stationi police stationi , l2ksime sinna ja r22kisime oma murest .
Pool tundi yritasid aru saada mida me tahame ( meie k6rval olid puurides igasugused karvased , creepyyy ) anyway: siis lubasid nad kotid kella 6ni hommikul enda k2tte j2tta. Aga ytlesid, et kui me kasv6i minut p2rast kuute j6uame siis panevad meie kotid lihtsalt ukse taha ...
Okei olime n6us , l2ksime mentide vetsu riideid vahetama ja ronisime sinna tagasi, siis nad avastasid, et me oleme ikka h2sti toredad ja ilusad ja yks ment kirjutas meile skeemi kuidas ja mis metroodega me saame sinna kus on head klubid. Kirjutas meile kolme klubi nimed ka ja ytles good luck , see u at 6 .
Hakkasime siis linna poole seiklema, kahes metroojaamas j2litas meid mingi kahtlane vend niiet me t6llasime j2lle nugade ja pipragaasidega ringi .
L6puks j6udsime sihtpunkt , l2ksime metroojaama trepist yles ja vaatame , kurat mingi eriti suur maja paistab yleval ... kurat see on ju Triumfi kaar !?
T2pselt seal k6rval oligi yks klubi mis meie nimekirjas oli .
See oli aga sedasorti klubi kus k2isid ainult kuulsad ja rikkad , ronisime sinna j2rjekorda ja vaatasime kuidas lihtsalt armani ylikonnad limudest ja R8-satest v2lja ronisid ja meie k6rvale j2rjekorda tulid.
Varsti j6udis kohale, et j2rjekorrast valiti inimesi, kes sisse saavad , n2gude j2rgi ...
Lootus oli juba kadumas, sest meil polnud Guessi seljas , kui j2rsku turva n2itab meie poole ja ytleb tulge siia . Meid lihtsal valiti armanide vahelt v2lja ja lasti tasuta sisse .
Okei oma shokis n2gudega ronisime siis kluppi sisse . K§ik olid niii ilusad ja nii rikkad :) Ja k6ige odavam jook oli mingi shot mis maksis 8 eurot .
Natukese aja p2rast liideti meid mingi seltskonnaga , kellel , nagu k6igil seal , oli keset lauda suur j22tynn ja seal sees 3 kahe liitrist vodkat ja k6vasti red bulli :)
Seal veetsime tantsides ja yritades nende keelt panimajuda , ylej22nud 6htu .
L6puks l2ks j2lle p6genemiszks ja hide and seek-iks, sest nad tahtsid meid v2ga endaga koju kaasa saada .
Kui olime juba pool tundi peldikus redutanud olid nad ikka seal , siis lubasid 2 tykki meid metroojaama 2ra viia, istusime korraks autosse. Seal saime aru, et metroojaama me nii ei j6ua ja peksime ennast sealt v2lja.
S6itsime kuidagi oma metroodega tagasi Gare du Nordi ehk meie pleissi ja j6udsime Police stationsse 3 minutit enne kella 6 te :) Ehk saime napilt oma kotid k2tte ja j2tsime metidega hyvasti ;)
Siis tahtsime syya , tund aega chillisime maci ees kuni lahti tehti ja avastasime, et seal on hommikus66gi menyy ja me ei taha sealt midagi . Kuskil retsos me l6puks syya saime ja siis l2ksime otsima kohta kus magada .
K2isime m66da Pariisi ringi ja katsusime iga ust , kuni yhe kortermaja uksest sisse saime .
Turnisime viimasele korrusele ja panime ennast lihtsalt mingite vendade uksematile magama ( btw meil olid ikka veel klubiriidd seljas ) . Seal magasime vahelduva eduga kella 12ni, sest iga kr6psu peale 2rkasime me ylesse kartes, et keegi tuleb meie nina eest uksest v2lja ja astub meile peale :)
Millalgi l2ksime tagasi train stationisse , lykkasime lihtsalt oma magamisktid keset p6randat maha ja j2ime sinna magama...
Kui 6htul 2rkasime, m6tlesime, et kuradi imelik 66p2ev ikka, 66sel oli lifestyles of rich and famous ja p2eval magasime rongijaamas ja inimeste uste taga nagu viimased kodutud...
Rongijaamas vahetasime veel riideid ja hakkasime Notre-Dame poole trippima , seal sain ma oma vajadused rahuldatud ( oma gooti arhidektuuri vajadused) ja edasi l2ksime jala Eiffelisse , sinna k6ndisime oma suurte kottidega 2 tundi lihtsalt . Sinna j6udes oli kell umbes pool 12 . Nautisime natuke aega vaadet ja siis otsustasime, et peaks nyyd kuidagi Pariisist v2lja saama ...
Mitte just meie 6nneks ei ole v2ga geniaalne Eiffeli k6rval sildiga " South France " h22letada :)
Seal oli palju kahtlasi inimesi niiet s2ttisime ennast 2 mendibussi k6rvale seisma, minuti p2rast oli meie ymber 12 menti kes yritasid meie m6ttemaailmast aru saada.
Nad ytlesid, et eiffeli ymber on praegu v2ga ohtlik ja parkides k2ib pidev ahistamine ja paljupalju kuritegusid. Niisiis valvasid nad meid seal oma 3tundi kuni pidid 2ra minema ja viisid meid eiffeli alla police stationi k6rvale ja ytlesid, et siin on meil pidev valve.
Eiffeli all t6mbasime j2lle oma magamiskotis lahti; sest jumala kylm oli ja yritasime mitte magama j22da, et meid paljaks ei r66vitaks. Vahepeal t6i prantsuse s6jav2gi meile syya ja yks isegi pakkus 50eurot , millest me keeldusime . Liiga kodutu tunne tuli ...
Sel hetkel tahtsime me niiiiiiiiiiiiii v2ga koju , sooja teki alllaa, turvaliselt ja pehmelt :(
L6puks p2rast 22retult pikka ootamist l2ks valgeks ja me saime metroodega linnast v2lja trippima hakata . L6petasime kuskil Pariisi 22relinnas mis n2gi v2lja nagu r6ve mehhiku kylake. Sealt saime ime l2bi 2 autoga kiirtee 22rde kust l6puks saime kuhugi benajaama kus j2lle riideid vahetasime ja pesime ja muud stuffi tegime :)
seal benajaamas istusime aga umbes 5 tundi, sest me olime vale tee peal.
L6puks h22letasime juba sildiga " Anywhere" , t2nu sellele l6petasime j2lle 100 tundi magamata olles kesk-prantsusmaal .
Seal m6tlesime ka juba, et peaks endale sinna mingi p66sa leidma kuhu alla tuttu 2ra panna aga siis saadeti taevast ingel .
Yks mees kes v6ttis meid enda pere juurde kaasa, s6itsime sinna umbes tunnikese , l2bi vapustavalt ilusate prantsuse m2gede :)
Mehel oli 4 last ja naine , kes olid ylitoredad ja aitasid meid igatpidi :)
Seal saime kaa oma toa , koos vannitoa ja pultidega vooditega :D
L6puks saime magadaaaaa , issand see oli hea . Hommikul pesime ennast ja s6ime ja nad viisid meid edasi h22letama .
Otse Montpellieri saime yhe megachilli hollandi rekkavennaga , me s6itsime kyll yliagelaselt aga vaade oli pidevalt metsikult ilus ja rekkas oli nagu kodus, s66tis meid seal ja ajas juttu koguaeg ja muud pulli . Ainuke kurb asi oli see, et mul l2ks kotis liitrine desperadose pudel katki ja pool rekkat ja pooled mu riided oli l2bim2rjad ja haisesid 6lle j2rgi ...
Montpellierist edasi te juba teate. Siin Nimesis oleme endiselt, eile t6llasime niisama ringi, t2na tahaks 2ra minna, sest kell 5 j6uab yks tyyp koju kes mulle yldse ei meeldi :)

niiet eks n2is kuhu meie tee meid t2na 6htuks viib ...