Niisiis, jäin sinna kus me just hotellist lahkunud olime ja end hääletama seadsime.
Võtsid meid siis peale mingid araablased, ütlesid, et nad võivad meid monacosse viia, vahepeal viisid meid veel kuhugi imelikku araabia kohta sööma, kus kõik oli rõve ja lõpuks jõudsimegi monacosse. Nad tahtsid meid väga kasiinosse kaasa võtta, lubasid raha anda ja mida kõike veel teha aga meie koduigatsus ei lasknud meil enam kuhugi minna.
Hääletasime keset Monaco linnriigi bussipeatust , kuni mingid väiksed tüdrukud meile puhtas inglise keeles ütlesid, et kas me ikka teame, et hääletamine on Monacos keelatud?
Ei me ei teadnud, mõtlesime miks ment meile näppu viibutas.
Nojah. ok.
Läksime siis sealt pärast mõnda tundi bussi peale, sõitsime umbes 7 km ja olimegi Itaalias. Mingis uberikus linnas.
Jube. Sealne hääletamine oli katasroof , keegi peale ei võtnud ja jälle olime keset linna..
valgusfoori kõrval lihtsalt. me olime juba jälle Anywhere sildi välja võtnud suurest masest.
Ja siis lõpuks.. vaatan.. mmm ilus auto, hull tümm käis sees. Ja vaatan edasi, jääb seisma:O
Jooksin sinna, välja tuli noor nigga, jumala õnnes ja rääkis puhast inglise keelt. Naeris tükk aega meie sildi üle ja küsis siis kuhu me minna tahame, ütlesin, et Genova oleks super.
Ta ütles, et just tuli sealt aga noo pohh, ma viin teid ära.. lihtsalt 200 km teise suunda ..
Kutsusin siis marta ka ja istusime autosse. Rääkisime maast ja ilmast , saime teada, et Ta nimi oli Jason Maynard ja ta oli USA sõdur, kes elas Lõuna-Saksamaal baasis. Täiega lahe vend tundus, mega houmi ja muidu tore. Ja auto oli tõesti ilus.
Olime umbes 10 min sõitnud kui ta järsku ütles " Ou, mul tuli üks segane mõte, ma pean kinni pidama, et mõelda korra " , hetkeline paanika küll valdas meid aga saime sellest kohe üle kui ta oli korra mõelnud ja siis küsis : " Kuulge, kui kaugel see Eesti täpselt on ? "
Ma ütlesin, et 3000 km siit.
Ja Jason " Kuulge... teate, mul on puhkus siin veel 5-6 päeva... Ma viin teid ära ! "
Me olime lahjalt öelda SHOKIS!
Päriselt või ?! oli meie ainuke küsimus järgmised pool tundi.
Ja ta mõtleski seda päriselt.
Trippisime temaga õhtuni, käisime söömas, ta maksis kõik kinni.
öösel kui ta juba väga tudune oli võttis meile 5 tärni hotellis suure toa, lasi meil seal kahekesi mingi aeg olla ja hiljem läks oma lisavoodisse tuttu. Me olime lihtsalt eufooria piiril.
Suur tuba, telekas, suuuur voodi, päris vannituba. oeh.. see tundus jällegi liiga hea, et olla tõsi aga Ei, see OLI tõsi !
Ja Jason oli endiselt täiega hõumi, mitte mingit teksti ka selle kohta umbes, et oo te olete ikka päris lahedad, et dav , teeme pulli vms.
Hommikul jätkasime trippi, käisime Itaalias Como järve ääres, seal puhkasime jalga, imetlesime piltilusat vaadet ja otsisime George Clooney suvilat :D
Kogu selle päeva sõit, alpides, oli imeline.. Oleksin võinud igaveseks lihtsalt sinna autosse sõitma jääda, ,šveitsi kosed ja kaljumäestikud, austria alpid.. oeh.. lihtsalt breathtakeing!
Jason söitis pool ööd, lõpuks tudusime kõik kuskil parklas natuke aega autos..
Mul oli hommikul küll millegipärast MEGAsitt olla ga päevapeale vist läks üle..
sõitsime veel ja veel.. ja natuke veel..
Lõpuks olime juba suures lõputus Poolas.
Siis sõitis Jason juba terve öö, ja hommikul oli juba Leedu.. ja Läti ... ja kodu oli niiii lähedal..
Ja jumal see hetk kui me Eesti piiri ületasime oli vapustav.
Ja ei läinud kaua kui ma avastasin, et olen reaalselt kiilis, oma maja ees.
Ja tõesti see oligi niii !
Ma olin kodus! KODUS! üle kuu aja lõpuks . Home, sweet home !
Ta reaalselt tõi meid majaettee äraaa!
See mees oli tõeline ingel. Ja meie reisi teine unistus oli, et mõtle, kui keegi eriti normaalne meid lihtsalt koju ära viiks, ei oleks mingit rekkadega trippimist kuskil poolas ja veel sadu magamata öid ja kõike seda. Ja nii juhtus ! Ja paremini veel kui meie unistustes!
See oli ime !
Emotsioonid mida me Jasoni vastu sel hetkel tundsime olid kirjeldamatud.
Kui ma olin koju paigutatud sõitis ta martaga , masha juurde mustakale.
Õhtul käis mash oma emmega talle veel linna näitamas ja Jason veetis öö seal ja lahkus hommikul vara vara, et tagasi Saksamaale sõita.
Ja meie.. meie tudusime lõpuks ometi oma pehmes voodis.
Selline mees siis.
No comments:
Post a Comment