Nice- kauaoodatud sihtpunkt

Seal me siis olime. Nice's
Nagu eelmise postituse lõpust võis näha olime me all alone keset nice äärelinna ja just uuesti elurõõmu leidnud.. hiljem järgi mõeldes oli see siiski kõigest üleväsimus :)
Sellest piisas , tuju oli hea, leidsime ühe pooleldi mahajäetud bensuka, vähemalt kinni oli.
Chillisime selleniuures kena tunnikese.. ehk isegi kaks , lihtsalt lollitades, lauldes, tantsides ja hüpates. Lõpuks võtsime ennast kokku ja otsustasime, et kui me midagi ette ei võta jäämegi sinna. Niisiis ootasime me, et mõni auto juhtuks mööda sõitma , et neil küsida , et which way on beach :)
Paar perveri edasi jäi seisma üks auto.. või oli see minibuss.. või oli see sedagi ? Sest me tõega imestasime, et see suutis neljal rattal püsida ja isegi liikuda.. sees oli üks papi.. noo mitte niivõrd papi.. 40-50 mees kelle nägu oli nii naeru täis, et me ei saanud aru kas ta silmad on kinni või lahti :D Ütlesime siis talle, et tere kuspool see rand on . Ta ütles, et oohh nunnukesed rand on umbes 5 kmi teisele poole.. Noojah.. õnn oli meiepoolne.. Õnneks ta ütles.. või okei. ütleme otse näitas ainuölt kätega, sest ta oskas küll vist ainult yes inglise keeles õelda, et viib meid ära.. Aga ta entusiasm oli nakkav, et olime isegi nõus ta päevi , aastaid, dekaade ja ehk isegi sajandeid näinud bussi ronima. Ühel hetkel küsis ta kuidagimoodi käte jalgadega vehkides, et mis me selle plaziga peale hakkame. Ütlesime, et me lähme sinna spati. Mees hakkas lausa hüsteeritsema. " Danger. plazh , kill , kill. Danger. No No , dangereuses ! Dormeo na plazhh ?!! No no ! " okei. Saime aru, me saame surma ja meid röövitakse , vägistatakse ja kõike muud kui me plazhi ehk randa magama lähme. Okei. andsime siis mõista, et meil muud varianti pole. Ta rääkis midagi Appartmentist , dormeost , endast ja plazh killist. Saime aru , et kutsub meid enda juurde.. kahtlesime. pikalt. tglt mitte väga.. väsimus oli metsik. ütlesime, et davai. Lähme. For real, ma ei läheks eestis 5000.- (või pean ma selle eurodesse arvutama? ) eest ka sellise vennaga kaasa aga sellisel tripil on mõtted hoopis teistsugused. Viis meid siis oma appartmenti.. Nunnu koht oli.. siuke künkane kesklinn. või no vb mitte kesklinna aga mustamäe vähemalt. armsad kortermajad, suured aiad, taimed igal pool. Nii korter siis.. jah.. bussis oleks võibolla parem olnud ja bussi olukorrast ma juba rääkisin :D Tal nimelt oli seal veel remont ka pooleli. AGA mida ma vingun , me saime oma toa. Rõduga. Kahjuks seises see selles, et rõdul polnud uksi ega aknaid ees, meie toal polnud ust, ehk seinagi mille küljes see olema peaks, see oli täis betoonitükke, tolmu ja ehitusprahti ning keset meie " tuba" oli külmkapp.
Külalislahke peremees lükkas külmkapi " kööki ", andis meile luuad kätte ja ütles : " Tehke omale tuba " ( ma ei hakka enam mainima, et ta ei öelnud midagi tegelikult, vähemalt mitte meile arusaadavas keeles, aga naeratusest piisas) . pühkisime siis betoonikamakad , tolmu ja muu sita seinte äärde, poiss viskas meile ühe suure räbaldanud madratsi alla.. kardan , et see võis ta enda voodi olla :) ütles Bonne nuit ja kadus . Ega siis midagi, magamiskotid lahti, noad ja pipragaasid kätte ja nii me siis sliipisime. ja ai kui hea oli sliipida. Hommikul ärkasime tüübi naeratuse peale, ta oli ennast ilusti meie rõdule sättinud ja jõi seal hommikukohvi. Päike paistis meile näkku kinni ja ärkasime üles. Ta viis meid veel randa ka . :) Oeh. Lõpuks rannas. LÕPUKS. Sinna me ju jõuda tahtsimegi . Nii väga nii väga. Kauaoodatud sihtpunkt indeed. Sebisime kuidagi oma kotid ühte lähedalasuvasse hotelli hoiule, selleks oli ka muidugi vaja pool juhatust kohale ajada ja mida kõike veel. Vahetasime riideid ja läksime randa. Issand kui hea. appiii. Vesi , lained. liiva ei olnud.. kivine rand.. sest liiva eest pidi maksma ja oma aedade vahel köidikutes passima. Ei olnud oluline, ilm oli nagunii pool vihmane, mitte et see meid palju häirinud oleks :D
Mõned tunnid mööda saadetud läksime oma kottidele järgi ning suundusime siis sööma. Leidsime ranna äärest ühe kena pizzeria, parkisime oma kottidega väliterassile, tellisime kohvi, pizzat ja spritet . nautisime seal pikalt. Üks hetk hakkasime arvutama palju meie arve tuleks.. Raha oli meil jälle vähe. Mõtlesime, et kurat palju.. unistasime kui tore oleks kui meid ära unustataks , kuna olime seal nii kaua olnud ja keegi polnud küsimaski käinud kas soovime midagi veel või kas tahame arvet, kuigi ettekandjad olid pidevalt õues. Lasime oma ülejäänud pooled pizzad kaasa pakkida ja istusime veel pikalt. Lõpuks mõtlesime, et tahaks arvet aga keegi ei võtnud meie silmkontaktiga vedu. Lõpuks tulime geniaalselt kurvale plaanile. Kõnnime lihtsalt ära. Keegi ei märka. Ausalt.. pikalt pikalt vaagisime oma mõtet. keegi ikka arvet ei toonud. marta ei uskunud, et me seda teeme. lõpuks tõusin lihtsalt püsti , ütlesin mashale, davai võta kott. Võtsime heasüdamlikult ka oma pizza kaasa, jätsin lauale veel dipi, närused kopikad ja trügisime oma kottidega sealt välja. Üritasime siis "rahuliku" sammuga lähima nurgani jõuda , kust edasi läks samm nii kiireks, et ise ka ei uskunud. Jõudsime kuhugi tänavate vahele, tundus turvaline . Tükk aega imestasime, et kas me tõesti suutsime külmarve teha. Kokkuvõttes tuli välja , et meil tegelikult ka ei olekski olnud nii palju raha, et arvet maksta. Niiet kahjuks pean ütlema, et see oli õige samm :)
Õhtul seadsime oma kotid uude hotelli, vahetasime riideid ja läksime istusime 3 despega kuhugi baari maha. Veetsime seal vähe aega, leidsime ka ühe venna kes ka eurotripil oli , aga üksi ja läksime kluppi. Klubi nimi oli " High " ainus mis seal High oli oli hind. Despe oli vist 8 eurtsi, võibolla isegi rohkem .Seal müüdi ka reaalselt 300 000 krooniseid pudeleid.. noo ma ei tea.. ja raffi oli seal nii palju, et tantsida oli pea võimatu. Kuna me nii kained olime oli see niigi üsna kurb. Paar koksi me kuskilt välja peksime, rääkisime raffaga juttu ja mingi hetk seadsime oma sammud kodu otsimise poole. Lonkisime lihtsalt mööda tänavat.. Mitte kuhugi polnud minna.. mitte kuhugi . Kõik käisid tänavatel käest kinni, suundusid oma hotelli, tuttu .. meil polnud mitte kuhugi minna.. meeletu koduigatsus tuli jälle..panime ennast lõpuks lihtsalt äärekivile maha.. kuhugi tee äärde, mõtlesimegi välja, et ega pole midagi jälle hääletama, aga seekord küsisime reaalselt inimestelt " ega te ei tea mõnda kohta kuhu magama minna ? " :D Ühesõnaga rõhusime südametunnistusele . Pärast pikka pervertide äraajamist jäi seima auto kus oli 3 türklase näoga tüüpi.. lõpuks oli üks neist nõus meid enda juurde võtma. Vot siis me kahtlesime. Muud ei jäänud üle. lootsime ja läksime kaasa. Tüübi korter oli kena, nad veel võtsid seal paar jooki , me jõime niisama jääteed ja olime lebos kuskil nurgas. Lõpuks läksid teised ära ja omanik andis meile oma suured särgid ja korvpalli püksid ja pani meid diivanile tuttu. Nii hea oli tududa. jälle. Hommikul saime veel dušši alla minna ja siis viis ta meid ranna juurde tagasi . sõime midagi , võtsime oma kotid hotellist ja vedasime ennast randa.. päike oli soe.. vesi oli jahe.. ilm oli ilus ja leidime isegi mingi koha , kus kruus-liiva eest raha ei küsitud.. vedelesime terve päeva rannas , pärast läksime ranna äärde parki, võtsime paar despet , ostsime jäätist ja lihtsalt istusime seal pargis palmi all. täiega mõnna oli. Ausalt. hea. rääkisime lihtsalt juttu ja vaatasime ringi.. See vist oli mingis mõttes esimene hetk kus meil oli aega, nii, et polnud vaja kuhugi minna või hääletada või põgeneda , või polnud mingi ajapeale run kuhugi vms. Lihtsalt aeg nautida. Olime jõudnudki sinna kuhu tahtsime. See oli hea tunne.
Õhtul läksime veel sööma , jalutasime linnapeal ja töllasime niisama. Hiljem istusime kuskil hotelli ees, lootes, et ehk keegi võtab meid kaasa.. ei võtnud..
Niisiis me hääletasime. " Tere, Ega te ei tea mõnda kohta kus magada saaks ?" . Meid võttis peale üks vend. hull kapp aga lühem kui meie . Ta auto oli niiii sitane.Jällegi. meil ei jäänud muud üle. Ma nii lootsin, et ta kodu on paremas seisus. Ma eksisin. Rängalt. Jõudsime ta korterisse. Kohe kui uks avanes lõi vastu lihtsalt haisupilv. Seee oli kohutav. Hakkasin papusi jalast võtma, nägin papuriiulit, hakkasin siis plätusi sinna panema, aga jumal. See mis mulle vastu vaatas oli hunnik sitaseid ja haisevaid sokke. Ma panin papu ruttu jalga tagasi ja läksin tuppa. Istusime mashariga diivani äärele ja lihtsalt vaatasime. Ühetoaline korter. väga ühetoaline, köök oli ka samas nurgas. Tal oli kunagi vist klaaslaud olnud.. nüüd oli see igapidi murenenud , ja nii retsi tolmukihi all, et klaasist läbi näha ei olnud lihtsalt võimalik isegi parima tahtmise puhul. Ülejäänud korter , või noh tuba, oli nagu venelase hütt, hästi palju vidinaid kõik üksteise otsas. Palju medaleid.. karikaid.. aga kõik tolmukihi all. Saime teada, et ta oli tai poksija vms..Null englishit muidugi. Aga ta väga tahtis meiega suheleda, niiet kuigi me olime megaväsinud pidime me temaga tükk aega veel google translatori abiga chattima, missiis , et me ei saanud aru mida ta räägib ja ta ei saanud aru mida me räägime , aga äärmiselt entusiastlik poiss oli.
Lõpuks saime ta diivanile tuttu.Ofcourse oma magamiskotti ja noad käes.
Hommikul ootas meid hommikusöök . Saime aru , et ta oli poes käinud. värsked saiakesed ja kohvi olid laual.. aga see ümbrus oli nii jube, et raske oli midagi suhu panna. Viisakusest ajasime midagi sisse ja jätsime hüvasti. Läksime otse randa see pidi olema meie viimane päev Nice's. Veetsime päeva veel rannas, et sutsugi päikest veel saada ja õhtul hakkasime kuhugi suunda kõndima...