Kuna aega on meie tripist möödunud juba hullumeelsed 6 kuud siis ma lihtsalt üritan anda endast parima ja tuletada meelde nii palju kui tuleb, kuigi ilmselgelt on mul hetkel detailidesse laskuda äärmiselt raske. Õnneks pole ma seda ka üheski eelnevas postituses teinud, sest üldiselt oli meil reisil nii kiire pidevalt, et ei jõudnud.
Nii , ma nüüd küll räägin minevikuvormis aga reisi lõpp oli nii ulme, et ma pean üritama vähemalt kuidagi selleni ka jõuda. Lihtsam oleks kui mašh oma "hiilgava" ärajoodud mäluga mind aitaks praegu... Aga tibu on tööl , teenib meie perele leiba lauale.
Nii viimati olime siis linnas nimega Nimes. Just see väike linnake. Jah, kirjutasin viimase asjana vist lõuna-prantsusmaal, et tahame ruttu ära minna, sest mu ahistaja ehk meie majutaja pidi kell 5 koju jõudma. See ei õnnestunud. Kui ma saatsin sõnumi, et tahame lahkuda , tuli ta varem koju. Ei me ei saanud minna. Nad tahtsid meiega veel olla. Sel õhtul läksime vist alexi ja aziziga, jah need olid tüüpide nimed. Ja Aziz Baba on ka päris nimi :D. Anyway. Jaaa läksime alexi autoga sööma. Tahtsime niii nii väga KFCisse minna, sest mash polnud seal käinud. Läksime sinna, kohe kui aru saime, et nad maksavad võtsime kõike kus kana sees oli ehk KÕIKE. Reaalselt me poleks terve päevaga ka jõudnud seda kõike ära süüa. Pugisime niipalju kui vähegi magu lubas, või lõpuks ka ei lubanud ja läksime jalutasime väheke linna peal. Nad näitasid meile vaatamisväärsusi ja rääkisid midagi mida me ei kuulanud.
Järgmise päeva lahkumise plaanid ei olnud ka just edukad, päeval käisime seal pubi-kohviku vahepealses asjas despet joomas ja chillimas. Neil oli seal tööl üks sõbrants, kes oli pärit peterburist ja üliõnnelik, et nägi kodulähedast raffi :) Tõi meile tasuta despesi.. kuigi ma kahtlustan, et aziz vist siiski lõpuks maksis nende eest. Ei , meid ei huvitanud. Kammis päris kergelt.. Soe kliima ja ega despe just 2,0 vol'i ka pole... hea oli. mõnna.
Talusin ühe õhtu veel azizi ahistamist , selle aja jooksul jõudis ta mind ka endale naiseks paluda ja igatpidi enda juurde elama kutsuda. Pärast magamata ööd ( sest ma reaalselt magasin marta seljas, et sellest tüübist võimalikult kaugel olla, aga ta siiski siiski suutis kogu öö rääkida kui imeline ja tore ja midakõike veel ma olen.. oma megavigases inglise keeles. Õnneks ma ei saanud poolest jutust aru. ) läks tema õnneks tööle ja meie ta 2 sõbraga mäkki. Söödud, joodud pakkisime kodus asjad ja ootasime azizi ära, et alex meid autoga tee äärde viiks.. Noo seda ei juhtunud. Läksime jala. Meie martaga ees ja kotikandjad taga. Tee ääres jätsime hüvasti ja panime ülesse sildi " Nice " . Kaalusime kaua kas kirjutame alla " car " ka :)
Lõpuks saime mingite itaalaste rekka peale. Tundusid sõbralikud ja toredad ja me olime päris kaua juba tee ääres hooranud niiet läksime peale.. Sõitsime pikalt. ma istusin kõrval ja mash koos ühe itaallasega istusid taga nö.voodi peal. Jama oli selles, et nad oma VÄGA vähese inglise keelega seletasid, et tglt tohib rekkas ainult 2 venda olla niiet iga kord kui tuli teemaksu punkt ( seal pidavalt mendid tihti olema , ühtegi me küll ei näinud aga see selleks) tõmmati martale ja rõvedale italianole kardin ette, ning iga kord kui kardin eest ära lükati oli tüüp mashale natuke lähemalt liikunud ja masha silmad olid iga kord natuke suuremaks läinud. Viimasel korral kui kardin ette lükati üritas roolis olnud rekkavend mul vist käest kinni võtta või midagi. Õnneks on rekkas istmete vahed nii suured, et ta käsi ei jõudnud mu lähedalegi ja ma teesklesin õndsalt, et ma ei näe midagi ja ei saa millestki aru. Siiski kui kardin eest tõmmati oli tagumine italiano juba martal peaaegu süles ja marta nägu kirjaldas äärmuslikku õudust ja disgusti korraga. Siis hakkasime kiirelt söögipausist rääkima. Õues oli juba pime.
Meid viidi teeäärsesse rekkaparki.. seal oligi mingi väike piknikunurk , laua ja pinkidega..
Me ei oodanud muud kui kiirnuudleid ja vett aga saime aru, et itaallased tõesti hindavad toitu kõrgelt. Rekkamehed keevitasid pikalt toitu ja kui me lauda istusime ootas meid pasta- reaalsed spagetid, mingi bolognese kastme väga lähedane sugulane, igasugu lehtedest salat ja lavašš , kõrvale pakuti reaalselt head punast veini . Nagu romantiline õhtusöök vabas looduses, kui välja arvata italyd. See oli ikka päris ilus.
Juba varsti jõudsime Nice'i . Palusime, et nad meid kuhugi randa viiksid, et me tududa saaks. Nad ei lasnud ennast sellest häirida ja ajasid edasi oma teemat, et me ikka nende rekkas magaksime. Meil pole ju kuhugi minna jne. Küsisime siis, et kuskohas , teil on ju 2 voodit. vastus " Noo üks magab ühe kaisus, teine teise :) " seda muidugi käte ja jalgadega seletades ja hullumeelselt itaaliakeeles juurde sogades. Selle diiliga me ILMSELGELT ei nõustunud. Selle peale pandi meid suvalises kohas nice äärelinnas maha ja öeldi, et rand jääb 5 km'i sinna poole, hakake minema. Pm visati kotid järgi ja sõideti minema. Vot kui kena.
Ja sel hetkel oli ka meie reisi kõige suurem kaotud.. meie Berliini silt jäi rekkasse ..:( Kui rekkast välja saime, tabas meid mõlemat kohutav mase. Me olime väga lambis kohas, magamata , tujud pahad, berliini sildi kaotamine mõjus meile kuidagi eriti rusuvalt ja üleüldse oli kõik halb.
Kõndisime üksteise järel nö. ranna poole.. kotid järgi lohisemas ja silmad maas, täielikus vaikuses.
mingil hetkel jäi masha kotiga traataia külge kinni ja kui ta oli juba kaks minutit järjest ropendanud ei saanud me enam oldud , kukkusime meeletult naerma, kallistasime ja nutsime/naersime segamini üksteise õlal ...
Nice stooriga jätkan järgmises postituses, et liiga pikaks ei läheks.. Ooota.. pilte peaks ka panema. muidu on igav. Et te ikka trackil püsiksite :)
No comments:
Post a Comment